10.07.2026 – Eesti teedel tabatakse aastas tuhandeid alkoholi tarvitanud juhte. Kontrollitakse palju, karistused on karmid ja ühiskondlik hoiak joobes juhtimise suhtes selgelt tauniv. Ometi ei ole probleem kadunud. Värskeimad andmed näitavad, et alkohol on endiselt märkimisväärse osa raskete liiklusõnnetuste taustal.
2024. aastal tegi politsei Eestis üle 1,15 miljoni joobekontrolli ning avastas ligi 6500 alkoholi piirmäära ületamist või joobes juhtimist. Seda oli sadakond juhtumit rohkem kui aasta varem. Samal aastal oli surmaga lõppenud õnnetustes osalenud mootorsõidukijuhtidest alkoholi tarvitanud või joobes 16 ehk 23 protsenti. Transpordiameti 2024. aasta ülevaade – https://www.transpordiamet.ee/sites/default/files/documents/2025-02/Liiklusaasta%202024_oige.pdf
2025. aastal sai liiklusõnnetustes vigastada või hukkus 1238 sõidukijuhti. Neist 217 ehk 18 protsenti olid alkoholi mõju all. Mootorsõidukijuhtide seas oli vastav näitaja 13 protsenti, jalgratturite seas samuti 13 ja kergliikurijuhtide seas koguni 32 protsenti. Absoluutarv küll vähenes, kuid alkoholi tarvitanud juhtide osakaal langes vaid poole protsendipunkti võrra. Sisulist muutust seega ei toimunud. Liiklusaasta 2025 – https://transpordiamet.ee/sites/default/files/documents/2026-02/Liiklusaasta_2025.pdf
Ka inimeste enda vastused annavad põhjust muretsemiseks. Transpordiameti 2025. aasta küsitluses tunnistas 2,3 protsenti juhtidest, et oli viimase 12 kuu jooksul juhtinud alkoholi või narkootilise aine mõju all. 25–34-aastaste seas oli selliseid vastajaid seitse protsenti. Samas ütles 41 protsenti küsitletutest, et on joobes inimest rooli minemast takistanud. See näitab, et joobes juhtimist ei peeta normaalseks, kuid teadmine ei muutu alati käitumiseks.
Naabritest jääme Põhjamaadele alla
Alkoholiga seotud õnnetusi ei saa riigiti päris üks ühele võrrelda. Rootsi arvestab näiteks koos alkoholi ja narkootikumidega seotud surmajuhtumeid, Leedu avaldab joobes juhtide põhjustatud õnnetused ning Eesti statistikas kohtab nii alkoholi tarvitanud õnnetusosaliste kui ka joobes õnnetuse põhjustajate andmeid. Erinevad ka testimise ulatus ja mõistete täpne sisu.
Üldine liiklussurmade arv annab siiski võrreldava tausta. 2024. aastal hukkus Rootsis liikluses 20, Soomes 31, Leedus 42, Eestis 50 ja Lätis 59 inimest miljoni elaniku kohta. Euroopa Liidu keskmine oli 44.
Need arvud ei aseta Eestit Euroopa kõige halvema liikluskultuuriga riikide hulka. Küll aga on vahe Norra, Rootsi ja Soomega suur. Rootsi tulemus on eriti tähelepanuväärne: alkoholi ja narkootikumide osa surmajuhtumites on seal endiselt märgatav, kuid liiklussurmade koguarv on Euroopa väikseim.
Kus läheb Eestis piir?
Eestis kehtib Liiklusseaduse § 69 järele kõigile mootorsõidukijuhtidele sama alkoholipiir: juhtida ei tohi, kui veres on alkoholi vähemalt 0,2 promilli või väljahingatavas õhus vähemalt 0,10 milligrammi liitri kohta. Piir kehtib ühtemoodi nii algajale kui ka kogenud juhile.
Seadus eristab alkoholi piirmäära ületamist ja alkoholijoovet.
Kui juhi veres on 0,2–0,49 promilli alkoholi, on tegemist lubatud alkoholi piirmäära ületamisega. See on väärtegu, mille eest võib määrata kuni 800 euro suuruse trahvi või võtta juhtimisõiguse kuni kuueks kuuks.
Ka 0,5–1,49 promilli puhul on üldjuhul tegemist väärteoga. Karistuseks võib olla kuni 2400 euro suurune trahv, arest või juhtimisõiguse äravõtmine kuni aastaks. Samas võib selles vahemikus olla tegemist juba alkoholijoobega, kui juhil esinevad tugevad ja väliselt tajutavad häired, mille tõttu ei ole ta ilmselgelt võimeline sõidukit kindlalt juhtima. Sellisel juhul vastutab juht kriminaalkorras.
Alates 1,5 promillist loetakse juht igal juhul alkoholijoobes olevaks. Täiendavalt ei ole vaja tõendada, et tema käitumine või reaktsioonid olid nähtavalt häiritud.
Seega võib piiri kokku võtta nii:
juhtimine on keelatud alates 0,2 promillist, kuid alkoholijoobeks loetakse näidust sõltumata alati vähemalt 1,5 promilli. Vahemikus 0,5–1,49 promilli sõltub alkoholijoobe tuvastamine lisaks näidule ka juhi seisundist.
Joobeseisundis juhtimine on kuritegu. Selle eest võib karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Korduva joobes juhtimise eest võib mõista kuni neli aastat vangistust ning juhtimisõiguse äravõtmine on kohustuslik. Kui joobes juht põhjustab raske tervisekahjustuse või inimese surma, võib karistus ulatuda kolme- kuni kaheteistaastase vangistuseni.
Mida tehakse pärast karistamist?
Eestis kasutatakse joobes juhtide käitumise mõjutamiseks mitut eri meedet, mida ei maksa omavahel segi ajada. Transpordiameti järelkoolitus on eelkõige esmase juhiloa omanikule mõeldud nõustav koolitus. Kriminaalkorras karistatud juhi suhtes võib kohus rakendada ka käitumiskontrolli, kohustada teda osalema sotsiaalprogrammis või tema nõusolekul ettenähtud ravile alluma. Sõltuvusravi ei ole järelkoolituse osa ega automaatne tagajärg igale joobes juhile.
Alkoholi või narkootilise aine mõju all juhtimise eest karistatud inimestega võib järelkoolitust läbi viia Transpordiameti tunnustatud psühholoog. Koolituse mõte ei ole liiklusmärke uuesti pähe õppida, vaid panna inimene oma käitumist, riske ja valikuid analüüsima.
Joobes juhtidele suunatud programme kasutatakse ka kriminaalmenetluses ja kriminaalhoolduses. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika portaal kirjeldab joobes juhtide rehabilitatsiooniprogrammi, kuhu võivad inimese suunata prokuratuur, kohus või kriminaalhooldus. Neljast kohtumisest koosnevas programmis käsitletakse alkoholi mõju inimesele ja liikluskäitumisele ning analüüsitakse osaleja enda alkoholitarvitamist ja seniseid valikuid. Programmi eesmärk on vähendada korduva joobes juhtimise ja teiste raskete liiklusrikkumiste ohtu.
Üks kasutatavatest sekkumistest on liikluspsühholoogiline programm „Korralik juht“ ehk KOJU. Tegemist ei ole kahe eri programmiga: nimi KOJU on moodustatud sõnadest „korralik juht“. Programm keskendub juhi hoiakute, riskitaju ja liikluskäitumise muutmisele. Seda on kasutatud nii alkoholi piirmäära ületanud juhtide nõustamisel kui ka kriminaalmenetluse lõpetamisel inimesele pandud kohustusena.
Programmi määramine ei ole siiski iga joobes juhtimise automaatne tagajärg. Sekkumine valitakse menetluse liigi, rikkumise asjaolude ja inimese riskide järgi. Alkoholi tarvitamise häire kahtluse korral võib programmile lisanduda tervishoiutöötaja vastuvõtt või inimese nõusolekul ravi.
Siin ongi Eesti süsteemi nõrk koht. Trahv või juhtimisõiguse äravõtmine võib inimese mõneks ajaks liiklusest eemaldada, kuid ei lahenda alkoholitarvitamise häiret. Kõrge joove ja korduv rikkumine võivad olla sõltuvusprobleemi tunnused. Sellisel juhul on vaja lisaks karistusele terviseseisundi hindamist ja ravi.
Mis võiks Eestis teisiti olla?
Kõige ilmsem puuduv lüli on alkolukuprogramm. Alkolukk laseb auto käivitada alles pärast kainet puhumisproovi. Soomes võib joobes juht saada alkolukuga piiratud juhtimisõiguse, kuid peab selleks muu hulgas käima tervishoiutöötaja juures ning arutama oma alkoholitarvitamist ja ravivõimalusi.
Eestis kasutatakse alkolukke mõnes ühissõidukis ja riigihankes, kuid joobes juhtide üleriigilist alkoluku- ja rehabilitatsiooniprogrammi ei ole.
Alkolukk ei ole imerohi, kuid selle mõju on mõõdetav. Euroopa Komisjoni ülevaate järgi on see seadme kasutamise ajal korduva joobes juhtimise vältimisel 40–95 protsenti tõhusam kui tavapärased abinõud, näiteks trahv või juhtimisõiguse äravõtmine. Kõige mõistlikum oleks rakendada seda korduvrikkujatele ja kõrge joobega esmakordsetele rikkujatele koos nõustamise või raviga.
Juhtimisõiguse taastamine võiks sõltuda senisest rohkem inimese tegelikust riskist. Kõrge joobega või korduvalt tabatud juht peaks läbima alkoholitarvitamise hindamise. Vajaduse korral peaks sellele järgnema ravi, mitte üksnes loengukursus. Alkolukk võimaldaks samal ajal säilitada piiratud liikumisvõimaluse inimesel, kes vajab autot tööks või pere eest hoolitsemiseks, kuid takistaks tal alkoholi tarvitanuna sõitma minemast.
Samuti tasuks paremini siduda politsei, kohtu, Transpordiameti, kriminaalhoolduse ja tervishoiu tegevus. Praegu on lihtne kokku lugeda tabatud juhte ja tehtud kontrolle. Palju raskem on vastata küsimusele, kui suur osa koolituse läbinutest jääb uuesti vahele ning milline sekkumine päriselt toimib.
Eesti teeb juba väga palju joobekontrolle ja 0,2-promilline piir on Euroopa mõistes range. Seetõttu ei pruugi järgmine samm olla veel suurem trahv. Tõhusam oleks süsteem, kus vahelejäämisele järgneb kiiresti juhi riski hindamine ning kõrge riski korral alkolukk, nõustamine ja vajaduse korral ravi. Karistus ütleb inimesele, et ta tegi midagi lubamatut. Hästi üles ehitatud sekkumine vähendab võimalust, et ta teeb seda uuesti.
ETAK on Sotsiaalministeeriumi strateegiline partner “Sõltuvushäirete programmi” toetamisel. Projekti toetab Sotsiaalministeerium.
Leave a Reply