07.05.2025 – Nutika ja osava kommunikaatori ning arvamustoimetajana oskab Krister Paris oma arvamusloos „riikliku alkoholipoliitika võiks tervikuna hingusele saata“ nii absurdselt äärmuslikele nuppudele vajutada, et seda tõenäoliselt keegi liig tõsiselt ei võta, kuid innustab muidugi kaasa arutama ja vastu vaidlema. Mis ju ongi ühe korraliku arvamustoimetuse eesmärk.
“Mingi anakronismina usub riik, et peab täiskasvanud inimesi kaitsma nende endi eest, kui nad ei suuda vägijookidega piiri pidada,” lükkab Paris oma mõttekäigu lahti, suunateski lugejat ja võimalikku vastuvaidlejat puht ideoloogilistesse kaevikutesse. Väikese riigi vaade võiks tõepoolest näha alkoholipoliitilisi sekkumisi võimalikult vähestena või siis suisa olematutena. Puht reaalselt ei ole aga riigil võimalik oma osa siin „ära lõpetada“. Riik peab olema suur nii või naa, küsimus on ainult kummas otsas rohkem. Kas probleemi ülemjooksul, mis antud kontekstis võiks tähendada ennetust ehk sekkumisi, mille eesmärgiks on tarbimise ja sellega seonduvate probleemide vähendamine, või alamjooksul, mis viitab alkoholiga kaasnevatele probleemidele ja kahjudele ja mis paraku kaasab automaatselt tarbijatest palju laiemat hulka. Riik peab siin otsas intensiivselt panustama tervishoidu, politseitöösse, kohtusüsteemi ja sotsiaalhoolekandesse, kui nimetada ainult mõnda peamist valdkonda. Riikliku alkoholipoliitika arutelu peamiselt otsustabki selle, kuhu oma tähelepanu keskendatakse. Astuda eemale, pesta käed puhtaks ja öelda, et las jääb see ainult tootjate/kauplejate ja tarbijate isikliku vastutuse alaks, seda varianti lihtsalt ei ole olemas. See variant lõppeb esimese väljakutse, abipalve, õnnetuse järel, mille peale riik on kohustatud tegutsema, maksumaksja raha hakkab kuluma ja riik peab leidma uued viisid, kuidas tekkinud inimkadu kui ka rahaline ressurss asendada.
Riikliku alkoholipoliitika mandaat ei tulene mitte tahtest „kaitsta täiskasvanuid nende endi eest“, vaid vähendada ja ennetada peamiselt seda kahju, mida kogeb laiem ühiskond. Kuigi alkoholi tarvitamine põhjustab tarvitajale endale märkimisväärseid tervislikke ja sotsiaalseid kahjusid, ei piirdu see probleem ainult nendega. Alkoholi tarvitamise ühiskondlikud kahjud on igapäevaselt meie silme ees, ka Delfi veergudel. Kuid suur osa sellest jääb tavainimeste jaoks nägematuks, piirdudes ekspertide ja eesliinitöötajate tähelepanuga, kellest vist küll keegi ei tee ettepanekut alkoholipoliitika lõdvendamiseks.
Tarbija ise muidugi kogeb märkimisväärset kahju. Kuigi alkoholi tarvitamine on seotud umbes 200 erineva haiguse ja tervisekahjuga, siis on selge, et alkohol ei kajastu kõigil nendel surmatunnistustel ega diagnoosidel. Küll on aga ka selge, et see meie ühiskonnas oluline ja nii laialt tarbitud aine on probleeme suurendava ja riske tõstva mõjuga.
Kuid kes meist ei võtaks endale erinevaid teadlikke riske. Vaba inimene ise teab mis teeb. Ka mina olen sellega nõus. Põhimõtteliselt ja puht ideoloogiliselt peab vabas ühiskonnas ka enda surnuks joomine lubatud olema. Kuid kas alkoholi tarvitamine ikka sobib võimalikult vaba ühiskonna sümboliks ja lipukirjaks? Märkimisväärne hulk inimesi (noori) alustavad alkoholi tarvitamist välise surve mõjul, olgu siis selleks lähema grupi ja sõpruskonna või laiem ühiskondlik surve. Uuringud kinnitavad, et ka agressiivne alkoholitootjate reklaam suurendab alkoholi tarvitamist. Ja kui inimene juba tarvitab, avastavad paljud nende seast, et tegemist on sõltuvusainega. Edasine tarvitamine ei ole enam vaba tahte väljendus, vaid sunnitud käitumine. Kas selles kontekstis iga inimese vaba valiku rõhumine ei ole veidi anakronistlik? Teadusmaailma arusaamine alkoholist ja selle mõjust on kaugele edasi arenenud.
Puudutame veel ühte tahku, mis käsitleb inimese võimet teha vaba valiku. Teadlikkus. Kas kõik inimesed ikka teavad, et alkohol on ohtlik ja põhjustab erinevaid riske? TAI 2022. aastal läbiviidud uuring näitas, et rinnavähi ja alkoholi seost teadvustab vaid 11% Eesti naistest ning suu-, söögitoru- ja soolevähi seosest alkoholiga olid teadlikud 27% elanikest. Ülioluline fakt – alkohol põhjustab seitset erinevat vähivormi – mida inimesed lihtsalt ei tea. Kui teadlik saab see vaba valik siis olla?
Tarbijaid puudutavad poliitikad peaksid looma ka turukeskkonna, kus inimesed oleksid kõikidest riskidest teavitatud. Mingi toote puhul oleks see ju iseenesest mõistetav, et vastav info lisatakse konkreetsele tootele. Lausa kummastav on aga see, et alates 1978. aastast on alkoholitootjad Euroopa Liidus korduvalt vabastatud kohustusest avaldada oma toodete pakendite märgistustel koostisosade loetelu ja toitumisalane teave. Erinevatest terviseriskidest rääkimata. Kui piima, limonaadi ja jogurti puhul on energiasisalduse teabe esitamine kohustuslik, miks ei peaks seda nõudma ka alkoholi puhul?
Istudes nendes oma ideoloogilistes kaevikutes, lõpetaksin isikliku vaatega. Kuidas sobib selle võimalikult vaba ühiskonna pildiga kokku iseenesest mõistetav arusaamine, et mind, kui alkoholi mittetarbijat, sunnitakse olukorda, kus ma pean alkoholiäri doteerimises kohustuslikult osalema? Alkoholiprobleemiga kaasnevad kulud katame me ju kõik ühiselt kinni. Ja inimesed nurisevad automaksu pärast. Maksma peab ikka ainult oma auto eest. Aga mina pean teiste joomise tagajärgede kinnimaksmises osalema. Ja ma ei ole muidugi ainus, keda isiklikest vabadest valikutest tulenevalt alkoholiäri ei puuduta. Ometi me katame need kahjud terve ühiskonnana üheskoos.
Minu ainuke protestiaktsioon ongi säilitada ka endale õigus nõuda riigilt sekkumisi, et üles ehitada keskkonda, kus alkoholkahjud oleksid võimalikult väikesed, kus inimesed oleksid terved ja teadlikud oma vabade valikute tegemisel. Ja tõenduspõhise alkoholipoliitika puhul ei pea muretsema ka lisanduvate kulude pärast. OECD on oma raportis välja toonud, et alkoholipoliitilised sekkumised toovad kaasa säästu, mis ületab rakendamise kulud – iga ühe USA dollari kohta, mis investeeritakse terviklikku poliitikapaketti, saadakse tagasi kuni 16 dollarit majandusliku kasuna.
Ahjaa, ja mis puutub Tšehhimaasse, siis selliste sotsiaalsete probleemide hindamisel ei toimi kindlasti hästi „käisin tänaval ja joodikut ei näinud“ meetod. Oma väga nõrga alkoholipoliitikaga riigina on Tšehhimaa alkoholi tarvitamise absoluutses tipus. Kõige värskema raporti kohaselt tarvitab Tšehhi elanikkonnast 15-18% alkoholi riskantsel viisil – see vastab hinnanguliselt 1,3 kuni 1,6 miljonile inimesele. Lisaks sellele kannatab 6–10% täiskasvanutest (600 000 kuni 900 000 inimest) alkoholi kahjuliku tarbimise all. Alkoholi tarvitamise tõttu sureb igal aastal 6000 kuni 7000 inimest, mis moodustab 6% Tšehhi Vabariigi üldisest suremusest. Lisaks registreeritakse aastas 13 000 kuni 14 000 haiglaravi juhtumit alkoholiga seotud haiguste tõttu, üle 15 000 juhtumi alkoholiga seotud õnnetuste tõttu ning ligi 5000 liiklusõnnetust toimub alkoholijoobes. Praegused hinnangud alkoholi tarvitamise põhjustatud sotsiaalsetele kuludele ulatuvad üle 80 miljardi Tšehhi krooni aastas.
Lauri Beekmann
Eesti tubaka- ja alkoholikahjude vähendamise koda
Leave a Reply