10.03.2026 – Kolm värsket Euroopa tubakapoliitika analüüsi jõuavad sama põhijärelduseni: sigarettide hind ja maksustamine mõjutavad endiselt otseselt seda, kui palju suitsetatakse. Samal ajal ei ole paljudes Euroopa riikides tubakamaksud kasvanud piisavalt kiiresti, et pidada sammu inflatsiooni ja inimeste ostujõu kasvuga. Ning väide, et kõrgem tubakaaktsiis toob paratamatult kaasa salakaubanduse kasvu, ei leia nendes andmetes kinnitust.
Artikkel tugineb kolmele eraldi analüüsile, mille on avaldanud Viini Rahvusvaheliste Majandusvõrdluste Instituut wiiw. Neist esimene, 2026. aasta veebruaris ilmunud Tobacco Taxes in the EU: Tax Rates, Affordability and Revenues 2014-2025, vaatleb tubaka maksustamist, taskukohasust ja maksutulu Euroopa Liidus. Teine, 2025. aasta oktoobris avaldatud Easier to afford, more likely to be smoked? Marlboro indices show higher cigarette affordability in the South and East of Europe, keskendub sellele, kui taskukohased on sigaretid eri Euroopa riikides. Kolmas, samuti 2026. aasta veebruaris ilmunud Tobacco Taxes and Illicit Trade in the EU, uurib seost tubakaaktsiisi tõusude ja illegaalse sigaretituru vahel.
Nende materjalide ühine sõnum on lihtne. Ei piisa sellest, et sigaretipakk muutub poes eurodes kallimaks. Oluline on see, kas sigaretid muutuvad inimese jaoks ka päriselt vähem kättesaadavaks. Kui hinnad üldiselt tõusevad, palgad kasvavad ja tubakaaktsiis ei liigu samas tempos, siis võib sigaret muutuda ajapikku hoopis taskukohasemaks, isegi siis, kui hinnasilt poes on vahepeal tõusnud.
Just seda näitab ka Euroopa Liidu maksustamist käsitlev analüüs. Selle järgi suurenes sigarettide taskukohasus enamikus riikides juba aastatel 2014 kuni 2020, sest aktsiis ei pidanud sammu inflatsiooni ega SKP kasvuga. Aastatel 2020 kuni 2022 muutus see suund veelgi selgemaks, sest tubakamaksud ei käinud kaasas üldise hinnatõusuga, mis ulatus Euroopa Liidus umbes 10 protsendini. Teisisõnu, sigaretid muutusid peaaegu kõikjal jälle lihtsamini kättesaadavaks.
Üks neist analüüsidest püüab seda teemat teha tavalugejale palju arusaadavamaks. Selle asemel, et rääkida ainult protsentidest või SKP suhtest, võrreldakse seal ühe Marlboro sigaretipaki hinda kahe igapäevase kaubaga, pudelivee ja munadega. Uuringu autorite sõnul näitab iga indeks seda, mitu 1,5-liitrist veepudelit või mitu 12 munaga karpi saaks osta ühe Marlboro paki hinnaga. Mida suurem see arv on, seda vähem taskukohased on sigaretid, sest sama raha eest saab rohkem muud kaupa.
Lisaks kasutab uuring veel üht näitajat, mille nimi on Minutes of Labour ehk tööminutid. See näitab, mitu minutit peab inimene ühe sigaretipaki ostmiseks töötama. Ka see on sisuliselt lihtne mõõdik. Kui paki välja teenimiseks kulub vähe aega, on sigaretid kergemini kättesaadavad. Kui kulub rohkem aega, on need inimese jaoks kallimad.
Eesti kohta annavad need võrdlused üsna konkreetse pildi. Uuringu lisatabeli järgi on Eesti näitajad järgmised: Marlboro-Water 5,49, Marlboro-Eggs 2,08 ja Marlboro-MoL 44,15. Tavalises keeles tähendab see seda, et ühe Marlboro paki hinnaga saaks Eestis osta umbes viis ja pool 1,5-liitrist pudelit vett või veidi üle kahe 12 munaga karbi. Ning ühe paki ostmiseks tuleks keskmiselt töötada umbes 44 minutit.
Need arvud ei tähenda muidugi seda, et inimene päriselt valib poes sigaretipaki ja viie veepudeli vahel. Nende mõte on anda lihtne pilt sellest, kui suure osa tavalisest ostujõust sigaretipakk ära võtab. Kui sama raha eest saab osta palju muud vajalikku kaupa, siis on sigaretid suhteliselt vähem taskukohased. Kui saab osta vähe, on need suhteliselt kergemini kättesaadavad.
Laiemas Euroopa võrdluses ei ole Eesti ei kõige kallimate ega kõige odavamate sigarettidega riik. Sama uuring ütleb, et kõige vähem taskukohased on sigaretid peamiselt Lääne-Euroopas, samal ajal kui Ida- ja Kagu-Euroopas on need sageli taskukohasemad. Mõlemas indeksis kuuluvad paremate, ehk suitsetaja jaoks vähem taskukohaste tulemuste hulka peamiselt Lääne-Euroopa riigid, samas kui paljud Ida- ja Kagu-Euroopa riigid jäävad tagumisse ossa. Eesti paikneb selles pildis pigem keskel, mis tähendab, et sigaretid ei ole siin Euroopa kõige odavamad, kuid need ei ole ka eriti raskesti kättesaadavad.
Teine suur vaidluskoht puudutab illegaalse turu teemat. Tubakatööstuse ja aktsiisitõusude vastaste üks tavalisemaid väiteid on, et kõrgem maks ajab suitsetajad kohe salaturule. Avaldatud analüüs seda lihtsat seost ei kinnita. Uuring ütleb, et paljud empiirilised tööd ei leia pärast maksutõuse illegaalse turu kasvu, mõnel juhul leitakse isegi langus. Autorid rõhutavad ka seda, et tööstuse rahastatud hinnangud kipuvad illegaalse turu suurust liialdama.
Eesti on selles analüüsis välja toodud lausa nimepidi. Riik kuulub nende sekka, kus sigaretiaktsiis tõusis märkimisväärselt, kuid illegaalse sigaretituru osakaalus oli samal ajal peaaegu olematu muutus. Sama näitena tuuakse välja ka Holland ja Tšehhi. See on oluline tähelepanek, sest see läheb otse vastu väitele, nagu tooks kõrgem aktsiis Eestis paratamatult kaasa salaturu järsu kasvu.
Euroopa Liidu tervikpilt liigub samas suunas. Sama analüüsi järgi vähenes illegaalse sigaretituru osakaal ELis 10,7 protsendilt 2014. aastal 9,7 protsendile 2023. aastal, kuigi samal ajal tubakamaksud tõusid. See ei tähenda, et salakaubanduse ohtu ei eksisteeri, kuid see tähendab, et maksutõus ei tekita seda automaatselt.
Ka riigi rahakoti vaatest ei ole pilt päris nii lihtne, nagu poliitilistes vaidlustes sageli väidetakse. Euroopa Liidu tubakamaksude analüüs näitab, et tubakaaktsiisist saadud tulu kasvas 2023. aastal võrreldes 2014. aastaga nominaalselt 11,2 protsenti. Kuid inflatsiooni arvestades vähenes aktsiisitulu tegelik väärtus samal ajal 8,6 protsenti. Ehk eurodes võidi küll rohkem koguda, kuid raha tegelik ostujõud ei kasvanud samas tempos. Ka see viitab sellele, et liiga tagasihoidlikud maksutõusud ei anna lõpuks täit mõju ei rahvatervisele ega eelarvele.
Tervisemõju kohta on analüüside sõnum samuti üsna selge. Euroopa Liidus langes keskmine suitsetamise levimus 28,1 protsendilt 2010. aastal 24,6 protsendile 2020. aastal. Sama analüüs viitab ka hinnangule, et sigarettide taskukohasus seletas umbes 40 protsenti suitsetamise ja sigarettide tarbimise langusest ELis aastatel 2009 kuni 2019. See tähendab, et hind ei ole tubakapoliitikas kõrvalteema, vaid üks peamisi mehhanisme, mille kaudu tarbimist päriselt mõjutatakse.
Eesti vaates joonistub neist kolmest analüüsist välja üsna kainestav pilt. Me ei kuulu Euroopa kõige nõrgema tubakapoliitikaga riikide hulka, kuid sigaretid on siin endiselt üsna kergesti kättesaadavad. Uuringu järgi saab ühe Marlboro paki hinnaga Eestis osta 5,49 pudelit vett või 2,08 karpi mune ning selle raha teenimiseks kulub keskmiselt 44,15 minutit tööd. Samal ajal ei anna need analüüsid põhjust väita, et tugevam aktsiisipoliitika tooks paratamatult kaasa illegaalse turu järsu kasvu. Vastupidi, Eesti on toodud näiteks riigist, kus maksutõus ja salaturu kasv ei käinud käsikäes.
Nende analüüside põhjal on peamine järeldus lihtne. Kui riik tahab suitsetamist vähendada, ei piisa üksikutest ja tagasihoidlikest hinnatõusudest. Tubaka maksustamine peab liikuma koos inflatsiooni ja sissetulekute kasvuga. Vastasel juhul muutuvad sigaretid ajapikku jälle taskukohasemaks, isegi siis, kui hinnasilt poes vaikselt kerkib.
ETAK on Sotsiaalministeeriumi strateegiline partner “Sõltuvushäirete programmi” toetamisel. Projekti toetab Sotsiaalministeerium.
Leave a Reply